Taimsete väetiste lehtede pihustamise tehnikad

Köögiviljadele leheväetise andmine on tõhus, kiire{0}}toimega ning suurendab nii saaki kui ka sissetulekut. Heade tulemuste saavutamiseks tuleb aga valdada õigeid pealekandmistehnikaid ja ajastust ning valida konkreetsele köögiviljale õige väetisetüüp.

 

Lehtköögiviljade, nagu hiina kapsas, seller ja spinat, puhul on eelistatud väetised karbamiid ja ammooniumsulfaat. Karbamiidi kontsentratsioon tuleb hoida alla 2% ja ammooniumsulfaadi puhul alla 1,5%. Taotlused tuleks üldjuhul esitada 10-päevaste intervallidega; söödava äädika (500-kordselt lahjendatud) lisamine segule võib tõhusust oluliselt tõsta.

 

Viljaköögiviljade, näiteks tomatite, paprikate, baklažaanide ning erinevate melonite ja kõrvitsate puhul on toitainete vajadus lämmastiku, fosfori ja kaaliumi järele suhteliselt tasakaalus; seetõttu tuleks kasutada kõiki kolme elementi sisaldavat liitväetist. Võib valmistada ja peale kanda 1–2% uurea ja 0,3–0,4% kaaliumdivesinikfosfaadi segu. Üldiselt piisab ühest kasutusest varases kasvufaasis ja teisest hilises kasvufaasis.

 

Juur- ja sibulköögiviljade (nt küüslauk, sibul ja redis), mille fosfori ja kaaliumi järele on suur nõudlus, soovitatakse 0,3% kaaliumdivesinikfosfaadi ja 10% puutuha ekstrakti segu lehtedele kandmiseks, mida korratakse 3–4 korda kasvuperioodi jooksul.

 

Leheväetist tuleks kasutada päikesepaistelistel pärastlõunal, kui päikesevalgus ei ole intensiivne, või pilvistel päevadel. Ühe ühiku (umbes . 0.067 hektari) kohta tuleks ühe seansi kohta kasutada ligikaudu 40 kilogrammi lahjendatud väetiselahust, tagades, et lehepinnad on põhjalikult niisutatud. Köögivilja erivajadustest lähtuvalt sobivas koguses mikrotoitainete lisamine võib saaki ja väärtust veelgi suurendada, kuid tuleb olla ettevaatlik, et vältida liigset kontsentratsiooni. Oluline on see, et happelisi ja aluselisi väetisi ei tohi kasutamise ajal segada.

Ju gjithashtu mund të pëlqeni

Küsi pakkumist