Taimede kasvuregulaatorite koostis ja toimemehhanismid
Taimekasvuregulaatorid on erinevate teadus- ja tehnikavaldkondade, sealhulgas orgaanilise sünteesi, jälgede analüüsi, taimefüsioloogia, biokeemia ning kaasaegse põllumajanduse, metsanduse ja aianduse arendamise produkt. 1920. ja 1930. aastatel avastasid teadlased looduslike taimsete hormoonide -nagu etüleen, indool-3-äädikhape (IAA) ja giberelliinide olemasolu taimedes, märkides nende rolli kasvu ja arengu reguleerimisel. Sünteetiliste analoogide uurimine algas 1940. aastatel, mille tulemusel hakati järjest arendama ja järk-järgult kasutusele võtma selliseid ühendeid nagu 2,4-D, DA-6 (amiinvärske ester), forkloorfenuroon, naatriumnitrofenolaat, -naftaleenäädikhape (NAA) ja maleiinhüdrasiid, muutes need lõpuks eraldiseisva agrokeemilise kategooriana. Kuigi sünteetiliste taimede kasvuregulaatorite arv on viimase kolme aastakümne jooksul märkimisväärselt kasvanud, on nende areng ja kasutus ulatus insektitsiidide, fungitsiidide ja herbitsiidide omast maha jäänud, kuna kasutusviisid on keerukad. Sellegipoolest omavad taimede kasvuregulaatorid põllumajanduse moderniseerimise vajadustest tulenevalt tohutut arengupotentsiaali, mida on täheldatud alates 1980. aastatest. Hiina alustas taimede kasvuregulaatorite tootmist ja rakendamist 1950. aastatel.
Sihttaime jaoks on taimekasvuregulaator eksogeenne, mittetoitev keemiline aine. Tavaliselt suudab see taime sees toimekohta ümber paigutada ja võib isegi väga madalatel kontsentratsioonidel soodustada või pärssida spetsiifilisi füsioloogilisi protsesse, suunates seeläbi arengut inimeste vajaduste rahuldamiseks. Iga taimekasvuregulaatori tüüp teenib kindlat eesmärki ja kasutusnõuded on ranged; konkreetsed mõjud sihttehasele saavutatakse ainult teatud kasutustingimustel (sealhulgas keskkonnategurid). Kontsentratsiooni muutmine võib sageli anda vastupidiseid tulemusi-näiteks võib aine soodustada kasvu madalatel kontsentratsioonidel, samas kui inhibeerida seda kõrgetel kontsentratsioonidel. Taimekasvuregulaatoritel on lai kasutusala, mis varieerub sõltuvalt konkreetsest ühendist ja sihttaimest. Näited hõlmavad järgmist: võrsumise ja puhkeoleku kontrollimine; juurdumise soodustamine; rakkude pikenemise ja jagunemise stimuleerimine; külgmiste pungade või harimise reguleerimine; tehase arhitektuuri haldamine (nt kompaktse ja tugeva harjumuse edendamine, et vältida majutust); õitsemise või sugulise väljenduse reguleerimine ja seemneteta viljade esilekutsumine; õite ja viljade harvendamine või viljalanguse tõrje; puuvilja kuju või valmimisaja mõjutamine; stressitaluvuse suurendamine (haiguste, põua, soolsuse või külma vastu); toitainete omastamise parandamine; suhkrusisalduse suurendamine või happesuse muutmine; aroomi ja värvi tugevdamine; lateksi või vaigu sekretsiooni stimuleerimine; ning defoliatsiooni või kuivamise hõlbustamine (mehhaanilise koristamise hõlbustamiseks) ja säilitamist. Teatud taimede kasvuregulaatorid toimivad suurtes kontsentratsioonides kasutamisel herbitsiididena, samas kui mõnedel herbitsiididel on madalate kontsentratsioonide korral kasvu{10}}reguleeriv toime.






